Sa tead, mida sa tahaksid teha. Vahel isegi väga täpselt. Sul on ideed ja plaanid.

Aga kui tuleb  päriselt tegutseda, siis midagi ei toimu. Sa ei tee seda sammu.

Kas see kõlab tuttavalt? Suutmatus end teostada on teema mis on rohkem levinud, kui arvatakse.

See ei ole laiskusega või distsipliiniga seotud. Justkui takistus hoiab sind tagasi, hoiab sind paigal.

Ja see tekitab segadust. Sest samal ajal on sinus olemas ka see sina, kes tahab edasi liikuda. Kes tahab proovida, riskida ja kogeda. Need kaks poolt elavad korraga sinus. Üks soovib liikuda, teine hoiab tagasi.

Vahel tundub, et kui sa ennast lihtsalt rohkem suruksid, siis läheks see üle. Et kui sa oleksid tugevam, distsiplineeritum, motiveeritum, siis sa juba teeksid ära. Aga mida rohkem sa ennast survestad, seda raskemaks see muutub.

Ja siis tekib küsimus: mis mul viga on?

Aga võib-olla ei ole küsimus selles, et sul on midagi viga. Võib-olla on küsimus selles, et mingi osa sinust ei tunne end turvaliselt, et edasi liikuda..

See osa ei mõtle loogiliselt. Ta ei arvuta riske ega võimalusi. Ta lihtsalt tunneb. Ja kui temas on kasvõi väikegi tunne, et edasi liikumine tähendab midagi ohtlikku – nähtavust, hinnangut, kaotust või isegi lihtsalt tundmatut, siis ta teeb kõik, et sind paigal hoida.

See võib tulla kohtadest, mida sa ei oska kohe seostada. Varasemad kogemused, kus nähtav olemine ei olnud turvaline. Või lihtsalt sügavam sisemine tunne, et parem on mitte liiga kaugele minna.

Ja nii tekibki olukord, kus mõistus ütleb “jah”, aga keha ütleb “ei”.

Sa võid proovida ennast veenda, motiveerida, sundida aga keha ei allu argumentidele. Ta allub ainult turvatundele. Ja kui seda ei ole, siis ei tule ka liikumist.

Huvitaval kombel ei muutu asjad tavaliselt siis, kui sa rohkem pingutad. Need muutuvad siis, kui sa taipad, kust see pidur tegelikult tuleb. Kui sa näed seda osa, mis sind tagasi hoiab, mitte vaenlasena, vaid millegi sellisena, mis on kunagi püüdnud sind kaitsta. Seda nähtamatut või arusaamatut saab koos terapeudiga uurida, tehes konstellatsiooni erasessioonil või grupitöötoas.

Selles hetkes tekib midagi uut. 

Ja siis juhtub vahel midagi väga lihtsat.  Sa teed selle sammu.

Mitte sellepärast, et sa lõpuks sundisid ennast. Vaid sellepärast, et sul ei ole enam vaja ennast tagasi hoida.

Ja võib-olla see ongi see koht, kus päris muutus algab. Mitte siis, kui sa õpid ennast paremini juhtima, vaid siis, kui sa hakkad ennast sügavamalt mõistma.