Sõda peredes pole lõppenud?

Teine maailmasõda lõppes rohkem kui 80 aastat tagasi. 

Enamiku meist jaoks see ajalugu, aastaarvud õpikutes, vanad fotod, dokumentaalfilmid, mälestused, mida räägivad järjest harvemini veel elus olevad inimesed. 

Meie vanemate ja vanavanemate jaoks ei olnud see aga ajalugu, vaid elu ise. Aeg, mil inimesed kadusid, pered lagunesid, kodud jäid tühjaks ning homne päev ei olnud sugugi enesestmõistetav.

Ja kuigi sõda lõppes, ei pruukinud selle mõju lõppeda samal päeval.

Mõtle näiteks ühele täiesti tavalisele Eesti perekonnale.

Vanaisa isa läks sõtta ega tulnud enam tagasi. Võib-olla tapeti ta, võib-olla jäi teadmata kadunuks, võib-olla jõudis koju lihtsalt teade, et teda enam ei ole. Tema poeg, kes oli siis veel laps, pidi kasvama üles ilma isata ja õppima üsna varakult, et elus ei saa alati loota sellele, et keegi tuleb ja aitab.

Ta kasvas üles meheks, kes sai alati hakkama.

Meheks, kes töötas palju, kandis vastutust ja hoolitses oma pere eest, kuid kelle jaoks olid tunded midagi sellist, millest eriti ei räägitud. Ta ei pruukinud olla külm ega hoolimatu, vastupidi, ta võis oma peret väga sügavalt armastada, kuid tema armastuse keel võis olla töö, kohalolu ja see, et külmkapp oli täis ning arved makstud.

Kui laps tuli tema juurde murega, võis vastus olla lihtne: „Küll läheb üle.“

Kui laps nuttis, ütles ta: „Ole tugev.“

Kui temal endal oli raske, ei rääkinud ta sellest. Sest võib-olla ei olnud talle kunagi õpetatud, kuidas seda teha.

Tema ema, kes oli sõja ajal kaotanud mehe, pidi samal ajal kasvatama lapsi ja kandma enda õlul elu, mis ei jätnud talle kuigi palju võimalusi nõrkuseks. Ta pidi tegema rasket tööd, hiljem kolhoosis vastu pidama, laste eest hoolitsema ja kuidagi edasi minema, isegi siis, kui sees oli lein, mille jaoks polnud aega ega ruumi.

Mis oleks saanud siis, kui ta oleks ühel päeval lihtsalt öelnud: „Ma ei jaksa enam“?

Kes oleks lapsed kasvatanud?

Kes oleks töö ära teinud?

Kes oleks perele süüa toonud?

Seega pidi ta hakkama saama.

Ja võib-olla sai sellest hakkama saamisest tema perekonna üks nähtamatuid väärtusi.

Me saame alati hakkama.

Me ei kurda.

Me ei koorma teisi.

Me läheme edasi.

Need olid ilmselt väga vajalikud reeglid ajal, mil tuli ellu jääda.

Aga mis juhtub siis, kui ellujäämiseks loodud reeglid jõuavad põlvkonda, kus ellujäämine ei ole enam igapäevane küsimus?

Mis juhtub siis, kui lapselapsel on tegelikult turvaline kodu, armastav partner ja võimalus abi küsida, kuid ometi tunneb ta sisimas, et kõike peab tegema ise?

Või kui puhkamine tekitab süütunnet?

Või kui teistele toetumine tundub kuidagi ohtlik?

Või kui lähedus on korraga väga soovitud ja samal ajal hirmutav?

Või kui inimene märkab, et tema suhetes kordub ikka ja jälle sama muster, kuigi ta teadlikult justkui teeb kõik endast oleneva, et mitte korrata oma vanemate või vanavanemate elu?

Siin muutub perekonna lugu huvitavaks.

Sest me ei päri oma perekonnalt ainult silmade värvi, perekonnanime või vanaema retsepte. Me kasvame üles ka lugudes, millest räägitakse ja nendes lugudes, millest vaikitakse. Me õpime oma vanematelt, kuidas armastada, kuidas tülitseda, kuidas leppida, kuidas kaotusega toime tulla ja mida teha siis, kui elu muutub väga raskeks.

Mõnikord õpime ka seda, et teatud tunnetest ei räägita.

Et mees peab olema tugev.

Et naine peab vastu pidama.

Et oma muredega ei tohi teisi koormata.

Et kõige tähtsam on edasi minna.

Ja laps, kes kasvab sellises keskkonnas, ei pruugi kunagi teada, miks ta midagi just niimoodi teeb. Tema jaoks ei ole see „vanaema sõja kogemus“ või „vanaisa lapsepõlvetrauma“. Tema jaoks on see lihtsalt elu.

Selline olemegi meie peres.

Konstellatsioonide käsitluses vaadeldakse inimest osana suuremast peresüsteemist ning pööratakse tähelepanu sellele, kuidas varasemate põlvkondade rasked sündmused ja lahendamata lood võivad olla seotud tänapäeval korduvate mustrite ja sisemiste raskustega. Eriti tuuakse välja selliseid tugevaid perekonda mõjutavaid sündmusi nagu sõda, varajane surm, väljaränne, vägivald või muud suured kaotused.

Selle vaatenurga üks oluline mõiste on alateadlik lojaalsus, tunne või sisemine muster, mille kaudu inimene võib justkui jääda truuks oma perekonna loole, korrates mõnda mustrit või kandes edasi koormat, mis ei pruugi tegelikult kuuluda tema enda elulukku.

See ei tähenda, et peaksime nüüd iga oma mure puhul hakkama otsima süüdlast vanaemast või vanaisast.

Vastupidi.

Võib-olla on kõige olulisem küsimus hoopis see, kas me suudame oma perekonna lugu vaadata kaastundega.

Mida pidi läbi elama minu vanaema, et temast sai inimene, kes ei lubanud endal kunagi nõrk olla?

Mida pidi kogema minu vanaisa, et ta õppis oma tundeid endale hoidma?

Mida tähendas nende jaoks armastus ajal, mil kõige olulisem oli ellu jääda?

Ja mida tähendab armastus minu jaoks praegu, kus ma ei pea enam samamoodi ellu jääma?

Need küsimused võivad muuta seda, kuidas me oma vanemaid ja vanavanemaid vaatame.

Me võime avastada, et inimene, keda oleme lapsena pidanud külmaks, ei osanud lihtsalt teisiti armastada. Võime näha, et vanaema pidev muretsemine ei olnud lihtsalt „tema iseloom“, vaid osa maailmast, kus kaotus võis tulla igal hetkel. Võime mõista, et vanaisa vaikimine ei tähendanud tingimata tunnete puudumist, vaid võis olla viis, kuidas ta õppis väga varakult hakkama saama.

Ja võib-olla sünnib sellest mõistmisest midagi uut.

Me ei sünni tühjale lehele, me tuleme perekondadest, millel on oma ajalugu, oma kaotused, oma saladused, oma armastuse viisid ja oma lood.